Estonian Airi allakäigu põhjused

Praegu Estonian Airi nõukogusse kuuluv Urva meenutas, et tema juhtimise ajal oli Estonian Airi nina suunatud veel üles: Fokkerid vahetati välja Boeingute vastu ning tänu sellele sai firma avada igal aastal mitu uut lennuliini.

Euroopa Liiduga ühinemine oli silmapiiril ja see tõotas tuua endaga kaasa rohkem konkurentsi. Kulude kärpimiseks tehti palju reforme, langetati lennupiletite hindu pea poole võrra – ikka lootuses, et suurendada lennukite täituvust. Isegi kallist konjakit hakati reisijatele vähem valama, et kulusid kokku hoida.

Urva asus Estonian Airi tööle algul kommertsala asepresidendina 2000. aastal, mil firma oli Taani Maersk Airi omanduses. „Taanlased olid ühest sovetiaegsest ettevõttest teinud korraliku lennufirma. 2001. aastal olime esimest korda kasumis. Ettevõte oli täiesti normaalses seisus, kui mina selle üle võtsin. See oli suur õppimise ja arenemise aeg,“ ütles Urva.

Kriisi ilmingud juba enne Taskilat

Urva sõnul hakkasid probleemid pihta juba enne Tero Taskila asumist Estonian Airi juhi kohale 2011. aastal.

„Eks juba toonane nõukogu leidis, et juhatuse pakutud lahendused polnud piisavalt ambitsioonikad. Midagi pole teha, me ei saa üle oma varju hüpata. Eesti turg on täpselt nii suur, nagu ta on. See pole ainult lennunduse probleem, et tähtsaid otsuseid hakkavad langetama need, kes valdkonda sügavuti ei jaga. Need otsused jäävad soovmõtlemise tasemele,“ sõnas Urva.

Lennufirma hilisema allakäigu üheks põhjuseks peab ta personali väga tihedat vahetumist – mõne uue inimese oskused polnud võrdväärsed lahkunu omadega. „Väga suurt mõju avaldas 2007. ja 2008. aasta majanduskriis. See pani korraliku põntsu. Pärast seda oligi ehk tegelikult alles esimest korda riigi sekkumist vaja.“

Plaanid jäid soovmõtlemise tasemele

„Kõige hullemad olid poliitikute ebarealistlikud ambitsioonid Estonian Airi suhtes. Tehti ekspansionistlikke plaane – lendame igale poole ja hästi kasumlikult!“ ütles Urva.

Urva lisas, et mööda ei saa vaadata ka sellest, et enne ettevõtte nii-öelda taasriigistamist 2012. aastal oli Estonian Airi suuromanik SAS, kellel olid väga suured probleemid. „Kui suuromanik oleks olnud ise kindlamatel jalgadel, oleks mingil kriitilisemal hetkel ehk saanud omanik ise anda normaalsematel tingimustel abi.“

Urva selgitas, et lennunduses käib kõik tsükliliselt: on aastad, mil kogutakse rasvakihti, ja aastad, mil seda põletatakse. „Aastatel 2005-2006, mil konjunktuur oli hea, oleks pidanud kasumit teenima, aga mingite sisemiste jamade pärast läks asi pigem miinuspoolele," nentis ta.

"Igasuguse äri tegemine on seotud riskiga, aga aastatel, mil mina seal olin, oleks olnud küll raske ette kujutada, et kunagi läheb nii, nagu täna on,“ tõdes Urva.